Keriguelo ja Muhuh kjauk (0)

Pääle halusaraadi tõmbamist Setomaad piteh jäti’ nuuki’ uma’ kodo’, kiä’ varahappa olõ-õs tahtnu’ umma elämist maaha jättä’, ja nuu’, kiä’ saa-as ütsindä inäp kõrda, kinkõ tervüse’ olli’ kõhna’ ja kiä’ tulli’ tuuperäst ummi latsi ja sugulaisi mano Eestimaalõ elämä. Kõkkõ ello saa-ai üskä võtta’ ja ar’ tuvva’, maaha jääse’ mälestüse’ ja umatsidõ havva’.

Kinkõ sugulaisi havva’ ja kerigu’ jäi’ kontrolljoonõ taadõ, nuil tull naada’ k´auma ja umast võtma s´oopoolõ matsaidu ja kerikit. Kinkõl joudu, nuu’ õks aastagah kõrra vai kats käävä’ säälpuul umatsidõ haudu pääl ja kerkoh. Petsere poolõ tähtsä päiv om maar´apäiv, a ka’ tõõsõ’ pühä’ omma’ kalli’. Kinkõ sünnükodo’ jäi’ tõõsõlõ poolõ raataida, nuidõ süä kisk kõgõ inäbä Petseremaalõ. Obinitsa kerik ja surnuaid ommõgi’ üts kotus Setomaal, kohe käävä’ tuupoolõ inõmisõ’ ja kohe matõtas ka’ umatsit.

Parhillanõ Obinitsa kerik om pühitset 1952. aastaga juunih Issändä Muutmisõ avvus. Innidsest kuul-kerikust aeti 1950. aastagal kerigu jago vällä, õt kuul ja kerik kõlba-ai kokko. Vahtsõ kerigu jaost anti hektar maad ja Miikse keriguga’ ütelitsõlt ehitedi vahtsõ’ väiko’ kerigukõsõ’. Parhilla’ om üle pühäpäivtsidõ Obinitsa kerkoh jumalateenstüs.

Õigõusu kerik ja matusõaid omma’ s´ooilma aigu kotusõ’, midä k´audas kaemah ja tahetas tiidä’ inäbä, ku nätä’ om, tulõ mano kõnõlda’ kombist ja innidsest elost. Obinitsa külä ommõgi’ tuu poolõst huvtav, õt siih om koh olla’, koh k´avvu’ ja midä kaia’. Parhilla’ om siih kül’ pia kõik olõmah: puut, arst, raamadukogo, üümaja, kunstikaemisõ maja’, kats söögikotust, muusium, kerik, surnuaid, küläkeskus, latsiaid, ummõlustarõ. N´aus, kuis edespidi nakas olõma, a no’ kül’ tohi-i nurisõda’.

Ku tuldas Obinitsa kaemisõ peräst vai sõidõtas kogõmalda’ siiä’, sis k´audas poodih, galeriih, süvväs siih, k´audas muusiumih ja tahetas kaia’ ka’ kerikut, surnuaida. Muusium, ts´asson, surnuaid, kerik, lauluimä kujo – nuu’ omma’ kukimuudu kokko saanu’, om ku üts igävikulinõ mõtõh inõmisõst ja timä elost.

Mi tiiä, õt vanastõ ristiti latsõ’ kõrraga’ ar’ ja tuuperäst omma’ pia kõik seto’ õigõusku kerigu perrä ja kodokotusõ perrä ka’ hingekeisiga’ arvõstavva usku. Meist kavvõbahki’ om õigõusku inõmisi ja kerikit. Saari pääl om õigõusukerikit ja Läänemaal.

Obinitsa kerigurahvast oll 29. juunil pallõld Muhu saarõ pääle Hellamaa Peetruse ja Pauluse kerko 150. sünnüpääväle. Setomaa poolõ päält sõit väigokõnõ pargikõnõ inõmisi näile küllä. Kõgõpäält oll kerkoh teenstüs, ristik´auk ümbre kerigu, sis ütine süüminõ, õdagu kontserdi’. Küläkeskusõh oll välläpanõk „Säksa usust vinne usku“, mia tutvust kerigu aoluku.

Õdagutsõh jaoh esinesi’ kerkoh laulja Vera Kondratjeva, helilooja Kristian Blak ja muusik Villu Veski. Päävä lõpõtaminõ oll kerigu man staadioni pääl, koh kõgõpäält lauli’ Sarvõ Õiõ ja Maar´a, sis Seto Miihi Summakõnõ, näide laulmisi vaihõlõ tandsõ’ muhu rõivih noorõba’ ja vanõba’ tandsunaase’. Meilt pallõldi ka’ seto tandsa oppamist ja sis Õiõ Maar´aga’ opsi’ mõnõ tandsu, pilli mänge Jaago Ain. Pääle muhu ja seto laulu oll Siberist handi-mansi laulja Vera Kondratjeva, timäga’ üteh Kristian Blak Fääri saari päält, sis viil lauli’ ütehkuuh etnograahv Sigmund Vatvedt ja antropoloog Rutt Treima Norrast.

Oll külälisi, oll umma rahvast, ilm oll illos ja kõik olli’ rõõmulitsõ’. Ma olõ-õi hulga aigu nännü’ nii pall´o muhu rõivih inõmisi kõrraga’. Näid oll huvtav kaia’. Ma jovva-as mõtõlda’ näide tandsmisõ päälegi’, ilosa’ värmilitsõ’ rõiva’ hiibõli’ ja pilisivä’ ja kirä’ kõikaig vaeldu’ silmi iih. Noh muidogi’, mi tei sääl ütehkuuh pilte ja kõnõlõmmi ütstõõsõlõ ummist rõivist ja elost. Näilgi’ om olnu’ tuu reegli, õt hummogu piat kõrraga’ tano päähä pandma, inne tohi-i sängüstki’ vällä tulla’. Üts illos nuur naistõrahvas näüdäs umakoetut ündrikku, minkõ tä talvõ joosul oll kudanu’ ja no’ kokko ummõlnu’, õt pitto tulla’. Ündrik oll tõõmõli ausa. Kõik muhu naase’ olli’ väiga’ kõrdapiteh rõivih ja rõivailo tekk inõmisõ’ rõõmulitsõst.

Ja kõõ s´oo jutu lõpõtusõst taha tehnädä’ ilma ja inõmisi, õt k´auk läts kõrda ja õt ümbretsõõri om hulga hüvvi inõmisi. Päävedosnik oll meil Guuri ja as´ataja Aare, nuilõgi’ soovi joudu ja tervüst edesi kamanda’ ja hoolõh olla’ mii’ kõikiga’.

Sarvõ Õiõ