Kunigriigih kauplõjana. Lõivu Merlin (0)

   Kunigriigih kauplõjana

 Lõivu Merlin

Ma olli s´oo aastaga Seto Kunigriigih kauplõja. Innebidi olõ olnu’ leelokoori liigõh, käsitüülinõ, pildstäjä, kauplõja. Tuuperäst sis kiroda no’ ku kauplõja.
Laat olõ-õi kunigriigih kõgõ tähtsäp, edimätse kotusõ pääl om õks uma rahvaga’ kokkosaaminõ ja võistlusõ’, a kõgõ tähtsäp om vahtsõ ülebsootska valiminõ.

Mul om väiga’ hüä miil, õt jälki’ om valitsõmisõ kiiora naistõrahva käeh. Eis’ ma juhtu ka’ valimisõ aost platsi pääle. Minnu kisti kõrvalõ ja ülti, õt saisa’ handa. Küüsümisõ pääle, õt kiä’ kandidiirvä’, sai tiidä’, õt kõik omma’ hüä’, a siih om kõgõ pikep hand. Mi kõik taha olla’ võitja poolõ pääl! Ma sis hoiji nööräst kinni ja pääle ülelugõmist sai ka’ tiidä’, õt olligi’ juhtunu’ õigõhe handa saisma. Pall´o õnnõ Piretile, julgõlõ ja tugõvalõ seto naaselõ! Ma huviga’ ooda, õt mäntses s´ookõrd Setomaa muutus ja kas muutus. Mäntse’ omma’ teema’, mia’ ülebsootskat kõnõtasõ’ – kiil, kultuur – kas viil midägi’?

Midä tähendäs kunigriik laadakauplõjalõ? Tuu tähendäs ülesheränemist varra, platsil olõkit üteh tõisi unitsidõ ja väsünüisiga’, magamalda’ kõrraldajidõga’. S´oo kõrd oll taivaesä otsustanu’ üüse mõnõ pisara valla’ ja selle oll laadaplats säntseh saisuh, õt nii mõnigi’ auto ja kaubik tull traktoriga’ mua sees vällä tõmmada’. A kõik läts höste, inemise’ olli’ kannahtligu’.

Aastit om Setomaa käsitüülisõ’ sõdinu’ tuu iist, õt kunigriik olõs näide uma müügiüritüs, kohe tulõ-õi võõra’ kauplõmma, kinkõl olõ-õi Setomaaga’ midägi’ ütist. Luhamaal oll kah´os kauplõiji ka’ muialt. Eestih om laatu suvõl hulga. Mille võisi-i olla’ üts päiv, üts müügiüritüs õnnõ seto kogokunna jaos? Otsustaja’ omma’ kunigriigi organisiirjä’, s´oo takah om rahatiinminõ – õga müügikotus mass. Ammuki’ omma’ Setomaal müüdä nuu’ ao’, ku kauplõjil oll veid´o kraami, olõ-õs midä müvvä’. Setomaal om mitmit ettevõtjit ja käsitüülisi, kinkõ toodangut tiidäs nii Setomaal, Eestih ku ka’ muial.

Kunigriigi laadanulk võisi’ olla’ õnnõ seto käsitüülisi jaost, kohe õgaüts päse-ei müümä, ütskõik ku hüä timä kraam om. As´a mõtõh om anda’ tiinmisvõimalus ummilõ ja jättä’ raha Setomaalõ. Setomaal olõ-õi väiga’ tüükotussit. Kõnõldas kül’ ettevõtlusõst ja uma käepääl kõrdasaamisõst. Üldäs, õt ku kalla taha-ai anda’, sis anna’ õng ja kül’ edesi saa jo eiski’. Mõnõh kunigriigih läbi suurõ sõa ommõgi’ olnu’ kauplõmah õnnõ uma’ inemise’. Siih tahasi kittä’ Verskat ja Obinitsa, koh om olnu’ päämätselt uma’ meistri’ möömäh. Verskah om ummi võõdõt päämätselt müümä ka’ tõisil üritüisil, näütüsest Seto Folk.

S´oo aastaga kunigriigipääväl oll kõvvu vihmahuugõ 5-6 kõrda. Kõgõst tuust mindä-äs kurvalitsõst, a pido lõppi õks liisnalt varra ja hulga rahvast oll Svjata Vatra esinemisõ aost jo ar’ lännü’.

Edimäist kõrda olli’ väläh külä’. Külärahvas oll pandnu’ uma kamba kokko ja tulnu’ uma kraami, süüke ja käsitüüga’ vällä. Mu hindä lemmik oll Pööni külä, koh rõhk olõ-õs müügi pääl, a küläl ja aoluul. Umajago elevüst tekk “piiril” püssämiis, kiä käsk viisapaprit täütä’, minkõga’ tulõtõdi miilde, õt üts jago Setomaad om kontrolljoonõ takah.
Traditsioonilisõlt valiti ka’ s´ool aastagal meistri’ ja kõik, kiä’ tahtsõ’, sai’ maitsa’ süüke, juukõ ja kullõlda’ nii pillimängu ku ka’ laulmist.

Suur teno kunigriigi kõrraldajilõ!