Petjä pää savvus.

Sõir saa tunnusmärgi (0)

Euroopa Liiduh om sääne kommõ’, õt ku kiäki taht olla’ ummi asjuga tõisist üle vai olla’ erisagamanõ vai taht mäntselegi as´alõ veiga suurt mõotust saia’, sis om võimalik vällä kaubõlda’ tootõlõ vai as´alõ tunnistus ja märk. Om olõmah sääne kimmäs märk, midä kutsutas Euroopa Liidu kaitstu geograafilidse tähise kvaliteedimärgis.
Sääne süsteem om Euroopa Liiduh luudo jo 1992. aastagal ja mi naabri’ lätläse’, kiä’ omma’ meist kipõmba’, omma’ hindäle jo mito märki saanu’, leedulasõ’ niisama.

Tuu märk and tunnistust tuu kotsilõ, õt toodõ’ olõ-i tavaline toodõ’, a om tettü tõistmuudu ku poodi uma. Umast kimmäst kraamist ja uma kimmä moodu perrä, umah kimmäh paigah ja tettü höste. Mi olõ arvanu, õt SÕIR om Setomaal külh sääne toodõ’, minkalõ võisi’ säänest kvaliteedimärki pallõlda’. Sis ei tulõ’ suli’ sõira perrä tegemä ja uma nime all müümä. Jääs meile õks sõirategemise au ja paistõ’.õ'

Olõmõ tollõ nimel tennü mito kuud tüüd. Asi lätt küll aigupite, a liigus tuu poolõ, õt om varsti maaeloministeeriumih ülekaemisõst valmis. Sis piät ta saama jah-sõna ja sis saadõtas sõira kotsilõ tettü kirätüü Euroopa Liidu Komisjonilõ perräkaemisõs. Ku kõik höste lätt, sis om uuta’ sõirakõsõlõ tunnusmärki, midä õnnõ mii’ uma sõira pääle saamõ panda’. Nimest saa sõirakõnõ kogoni kats nimme: Seto sõir ja Võro sõir. Tuuperäst, õt sõirategemine om vanast aost tulnu siiä’ mi maie pääle ja om tettü õnnõ Setomaal ja Võromaal. Muialpuul olõ-i sõiratego nii kuulus olnu, tuuperäst üle Eesti taad märki tegemisel tarvitada’ ei tohi’. Ja kuna mi löüdse, õt sõira pääle sünnü-i Vana-Võromaa vai Lõuna-Eesti sõna’, sis nii kokko lepemigi, õt tulõ kats nimme.

Rahvakultuuri arhiivih üldäs sõira kotsilõ, õt sõira tetti keväja ja suvõaol, ku lehmä’ piimä andsõva’. Tetti kas sis ruttu süümises vai pikembäs aos hoitmisõs. Sis sõira kuivatõdi. Kimmähe pidi sõira olõma suvistõpühäl ja jaanipääväl, ku peeti kirmaskit. Pulmah pidi sõira olõma ja kalmu pääl hingemälehtämisel. Sõirast tetti ka viil umakõrda süüke pulmarahvalõ – sõirapeesütüst. Vot mis tuu asi om, tuud inämb ma’ ei tiiä’. Ku kiäki viil tiid, kirotagõ’ mullõ.
Siberi seto’ mälehtivä’ närdsusõira, vanaaolist, tuu om tettü nii, õt sõir pandas vaotusõ ala ja peräst pandas suul ümbre. A no’ om naatu tegemä ka tõistmuudu, võiuga.

Täämbätsest pääväst olõmõ kirotanu valmis sõira spetsifikaadi, mis tähendäs tuud, õt sõirast pidime tegemä väega täpse kirotusõ: kuismuudu sõira tetäs otsast lõpuni; määne tuu sõir vällä näge, ku valmis saa; määne om maik, värm ja kujo; kuismuudu sõira süvväs ja hoietas; kohkotsil om tettü ja koh tetäs no’; mille om nii, õt sõira tetti õnnõ s´ooh kotusõh, a muialpuul Eestih taad es tetä’, ja viil pall´o muudki tull´ kirotada’. Kirotama ja arotama pidime hulga, tuuperäst ait´umma kõigilõ, kiä’ man olliva’.

Kiroda ka retsepti, kuismuudu meil taa spetsifikaati läts. Lasimõ tetä’ ütel torrõl noorõl mehel, kiä olõ-s kunagi sõira tennü, taa perrä sõira. Tull´ väega illos ja hüä.

Kõigilõ hüvvä perrätegmist ja ku jovvamõ kvaliteedimärgini, sis teeme sõirapraasniku ka ja kutsumõ küläliisi ja sõpru ka kul´atamma.

Retsept: 1,7 kg sõira piäsi’ saama, ku tiit s´oo perrä: 1 kg kohopiimä, 2 liitrit piimä, 10-70 g võidu, 1-2 munna, 1 tl küümnit, 1-2 tl suula.

Luigasõ Inara
Seto Kuningriigi kolmõkõrdnõ sõirameistri



Kommentaarid

Kommentaare pole

Kommentaari lisamine

CAPTCHA
Kontrollkood