Seto Kuningriik 2013
XX Kuningriigi päiv 3. augustil 2013 Luhamaal
Ülembsootska ja meistri´
Seto Instituudi 2016. aastagal vällä antu "20 aastakka Seto Kuningriike" kõnõlõs niimuudu:
Kuningriigi tsõõrikulõ aastapäävale tull′ kõkõ inämb rahvast – piletit müüdi kuus tuhat ja sõs tull′ pileteist puudus. Lisas toolõ oll′ hulga inemiisi rahvarõivih, kiä saiva’ massulda sisse.
Keskpääväl marsõ’ Kuningriigi kroonikogo – kõik ütstõist ülembsootśka amõtit pidänü’ miist ja naist – Petsere mastõra keŕkokelli kuminal Määsi mäkke lava ette. Hümni aigu nõst′ Luhamaalt peri miis Niido Leo lipu masti ja kuningriigi päiv kuulutõdi vällä.
Sootśka Inara Luigas tunnist′, õt ku mõnõ kuningriigi lõpuh om hüä miil, õt päiv ar tett ja läbi om, sis juubelipääväl oll′ täl rassõ hoita’ silmi likõs minemäst. Hinge läts keŕkokelli kummin – mis tuust, õt plaadi päält – ni Setomaa nulkõ sildi’ tii veereh. “Õga sammu pääl kai vasta mi aolugu!”
Kujondusõ tunnusmärk oll′ Peko sõanui kiior, mis parhillatsõl aol om välimätse moodu saanu’ tuust, õt täüt ülembsootśka val′tsuskepi kotust. Värehtipostõl oll′ kiiora kujo, vägimehe võistlusõl hiideti pirakat kiiorat ja ka päävä logol sai nätä’ samma kiiorat, midä kasutasõ’ ülembsootśka’.
Päälaval peeti’ sõnolisõ ja pillimehe võistlusõ’, kargusõ ni kasatski võistukargamisõ’. Lisas oll′ pidoplatsil Peko lavas kutsut väikump lava, koh kullõmisrõõmu paki’ mitmõ’ leelokoori’ ja pillimehe’. Esinejit löüdü väikust põnnist kulupääni. Juhtu, õt haarõti kullõjist kedägi hindäga üteh laulma.
Kauplõjidõ ala loogõl′ pikä sivvu muudu. Põhiplatsil olli’ tõisi küllä tulnu’ kultuuriruumõ – võro, mulgi, kihnu, udmurdi, Paide nelä kuninga, Kuramaalt suidi – saatkunna’, ni müügis õnnõ seto käsitüü. Muu kauplõminõ oll′ põhiplatsi taadõ saadõt.
Luhamaal anti’ vällä “Setomaa tennäs” auhinna’, minkõlõ võeti näüdüs Obinitsast, koh 2011. aastagal lauluimä klaaskujo anti nuilõ, kiä aastaga seeh silmä paisti’ ummi tegemiisi ja tulõmuisiga.
“Hamõh om likõ!” võtt’ ülembsootśka Leima Aarne kokko päävä lõpuh kõrraldamisõ vaiva’. Murrit ja mõtlõmist oll′ timä sõnnu perrä pall′o: “Määne om ilm, tuust olõnõs, kas rahvas tulõ kohalõ. Häste pall′o rõhku sai pantu’ tseremoniaalsõ poolõ pääle – kuis tuu laabus. Läbi tull′ rehkendä’ aokava – kas kõik aśa’ mahusõ’ nii kuis plaanit.”
“Kuningriik oll′ arõnguh jõudnu’ tuu tasõmõ pääle, koh oll′ väega selge, õt vanna viisi inämb edesi minnä’ saa-i. Päiv om avalöögist viimädse minotini läbi mõtõld ni ütsipulgõ kokko säet. Olõ-i inämb ruumi ehku pääle minekilõ, õt kaemi no, kuis saa,” põhjend′ Leima Aarne uvvõnduisi.
Kroonikogo sai esile nõstõt. Nää’ asti’ ütehkuuh avamisõl lava ette, näil olli’ päälava man telgih nimelitsõ’ tooli’, kost sai’ lava pääl toimuvat kaia’. Sissepäsemisvärehti kõrval olli′ näile eśki nimelisõ’ park′miskotuse’ raudruunõ jaos.
“Toolirida oll′ eräle kaemisväärsüs. Ku sootśka’ sääl istuki-s, õks taheti tooli’ pildi pääle saia’, selle õt sääl oll′ kiräh “sootśka Riitsaar”, “sootśka Kera”, “sootśka Anipai” – kõik ütstõist tuuli. Tuu oll′ kaemist väärt pilt.”
Valimisõ’ tetti’ harinu’ tava perrä. Kandidaadi’ saistsi’ paku pääle ja toetaja’ handa timä ette. A edimäst kõrda astõ inne valimisi ülembsootśka ette ja kinnit′ val′tsõmisao lõpu tõttu tagasiastmist. Tuu märgis pand′ tä kiiora Peko kujo ette hoiulõ.
Rahval tull′ valli’ katõ kandidaadi vahel: kas Priksi Jane Mikitamäelt vai aastaga ülembsootśka amõtih olnu’ Leima Aarne. Timä kätte olli’ kuninga alamba’ nõuh kiiorat jätmä tõõsõski aastagas.
Vahtsõt muudu oll′ ülembsootśka amõtihe astminõ. “Terve kroonikogo tekk′ hüä meelega üteh, õt värmi mano anda’,” selet′ Leima Aarne muudatuisi tagamaid.
“Ku võitja oll′ vällä kuulutõt, saimi uma telgi all kokko. Keŕkokellä’ naksi’ helisemmä ja mi lätsi lava pääle, vastvalit ülembsootśka iih, kroonikogo peräh. Lava pääle tulli’ Võro “Helmekaala’”, kiä oll′ võitnu’ ülembsootśka sisseõnnistamislaulu sõnnu võistlusõ. Ülembsootśka põlvit′ Peko ette, kroonikogo saistaś ütele, “Helmekaala’” tõõsõlõ poolõ. No võtt′ edimäne ülembsootśka Anipai Vello Peko käest kiiora ja and′ tuu edesi järgmätsele ülembsootśkalõ. Õga sootśka võtt′ kõrras kiiora kätte ja and′ järgmätsele, kooni viimäne, śookõrd sis Raudoja Ahto and′ tä mullõ, vastvalit ülembsootśkale,” kõnõl′ Leima Aarne vahtsõst tseremooniast.
Ku ülembsootśka oll′ kiiora saanu’, lauli’ “Helmekaala’” õnnistuslaulu. Aarne püürd′ rahva poolõ ja and′ amõtivandõ vai tõotusõ, koh lubasi tiini’ Setomaad ja seto rahvast uma kõkõ paremba artundmisõ perrä.
Pääle ülembsootska amõtihe pühitsemist avvustõdi kuninga meistrit’ ja sõna sai’ väliskülälise’. Sis nakaś sõaväeparaad, midä lähkost suurõ rahvahulga tõttu oll′ rassõ nätä’, a Määsi mäe nõlva pite tulõvit väesalku ja sõamassinit sai’ kaia’ kõik. Kuninga laud pand′ punkti amõtlikulõ pääväkavalõ.
Õdagu lõpuh vaehtu keŕkokelli kummin kitarrikärinä vasta – lava pääle tull′ ansambli Zetod. Vabarna Jalmar, kiä jo tõist aastat järgepite, a kokko viiendät kõrda oll′ tulnu’ kuninga kasatskikargajas, ni tõõsõ’ poisi’ panni’ õga inemise hindäga üteh tandsma.